Kinksi päis

«
»

Ajalugu

Kinksi küla on üks Läänemaa põliskülasid, mis asub kunagise merekalda vallseljandikul. Arheoloogilised leiud inimtegevusest siinkandis ulatuvad 3-2 at e kr. Esmamainimine ajalooürikutes pärineb 13. saj algusest Henriku Liivimaa kroonikast, kus mereäärse kihelkonnana (ulatus läbi Lõuna-Läänemaa Paatsalu lahest Matsalu laheni) mainitakse tihti Cozzo’t (hilisem Karissen, Karuse). Naaberkihelkonnad olid Hanhele (Hanila) ja Leole (Lihula). Esivanemad tegelesid siinkandis kalastamise ja küttimisega.

Nüüdseks on meri taandunud meist 15 km kaugusele. Küla asukoht pole aga nihkunud. Püsiasustus on kaldakõrgendikule tekkinud tüüpiliselt st et loodus oli soodne: lähedal oli lage  põlluks sobilik maa, kaugemal aga niiskem rohumaa. Maapinnale väljus rohkesti allikaid. Kaugemal laiusid metsad. See kõik oli heaks eelduseks tegeleda  maaviljeluse ja karjakasvatusega.

Küla nime saamist seostatakse tema tekkimisega nõlvale ehk kingule (cozzo - ladina keeles kõrgendik, karukõrgendik /P. Ariste/). Hilisem seletus seostub kirikute ja mõisate rajamise perioodiga. 1267. aastal ehitatud Karuse kiriku ümbrus oli tihedasti asustatud ja kandis nime Karissen. Tollase võimuvõitluse tulemusena langes piirkond Saare-Lääne piiskopi käest Liivimaa ordu kätte, millega ühes kingiti ümbruskonna talupojad koos maaga uuele kiriku mõisnikule.

Pärast orduvõimu lõppu, 1562. aastal, läheb Läänemaa Rootsi võimu alla. Sel ajal elavneb majandus. Oli ju küla Saaremaale viiva kaubatee naabruses. Kasvatati müügiks lina ja rukist. Tänu kiriku eestvõttele rajati Karusele külakool.
Rängalt kannatas piirkond suure katku ajal, mil külad jäid tühjaks. 1710-1711. aastal on kirikuraamatute andmetel Karusel surnud 1840 inimest ja ellujäänuid oli 401.

Uus etapp küla arengus algas 19. saj talude päriseksostmisega. Eesti Vabariigi alguseks oli Kinksi külas ca 80 elanikku 24-jas majapidamises. Külakooli kõrvale tekkis II astme talurahvakool, st Kinksi külas asuv kool kandis nime Karuse kihelkonnakool. Selle lõpetaja omandas kirjutaja- või õpetaja kutse. 1842. aastal asutas Karuse kiriku pastor A. L. Baumann kiriklas esimese avaliku maaraamatukogu Eestis. Kiriku juures tegutses laulukoor G. Lauteri juhatusel. Osa võeti 1930 aasta I Lõuna-Läänemaa laulupäevast Lihulas. Seda üritust austas oma kohalolekuga tolleaegne Eesti Vabariigi president Konstantin Päts. Külas võeti ette  teisigi ühisüritusi, tegutsesid Kodutütred, Kaitseliit. Organiseeriti kodu- ja majapidamiskursusi. Peeti palju talguid, tähistati koos pühasid. Kindlaks traditsiooniks olid kalmistupüha, jaanipäev ja käigud Kõmsi laadale.

1929-1931 aastal valmis Rapla-Virtsu raudtee, mis läbis küla lõunaosa. Sinna tekkis uus keskus nimega Karuse. Asulas ristus raudtee Koti-Pärnu maanteega. Raudtee hõlbustas liikumist ja andis külarahvale tööd. Jaamas oli suur metsaveo laoplats. Karusel tegutses algkool, kaks kauplust, jahuveski, apteek, side. Koti ja Risti-Virtsu maanteede rististumise vahetus läheduses asus maahaigla.
Raudtee likvideeriti 1968. aastal. Siis vähenes oluliselt ka Karuse tähtsus asulana.

1949. aastal suurenes Kinksi küla tähtsus: moodustati siinkandis esimene kolhoos nimega Karuse. Enamus taluperesid astus kolhoosi, mis oli inimeste töökohaks number üks. Väiksem tähtsus jäi raudteele ja metsandusele. Juba 50-ndatel aastatel algas väikeste majandite ühendamine: uuteks nimedeks olid Molotov, Tulevik, Kevade. 1976-ndaks aastaks oli kolhoos muutunud mammutmajandiks, ulatudes pindalalt Paatsalu lahest Matsalu laheni. Kinksi oli vaid üks brigaad. Külaelu jaoks oli see üks kõrghetki. Inimestel oli tööd-teenistust, koduse majapidamisega teeniti lisa, lapsi oli peredes kasvamas suhteliselt palju, tehti isetegevust, käidi ekskursioonidel, teatrites, kinos. Koolikord soosis hea hariduse saamist lastele. Ainsana oli soiku jäänud kirikutegevus, see oli „punaajal“ põlu all. Kolhoosi nimi oli jõudnud ringiga tagasi algusesse, majand kandis oma laialiminekuni, 1993. aastani, nime Karuse.
Majandi lagunemine tõi kaasa palju sotsiaalseid pingeid: inimestel polnud tööd, vähese kodumajapidamise toodanguga oli raske turul konkureerida, perede sissetulekud olid kasinad.

Nüüdseks on Kinksi külas alles 15 suitsu ja 42 elanikku. Inimesed on leidnud oma koha siin muutuvas ajas ja nad on täis entusiasmi üheskoos ka külaelu paremaks muuta.